FAO. Kohuseteadliku kalanduse koodeks
No hay miniatura disponible
Fecha
Autores
Título de la revista
ISSN de la revista
Título del volumen
Editor
FAO ;
Resumen
Descripción
Ammustest aegadest peale on kalapüük olnud inimestele oluliseks toiduallikaks ning töö ja majandustulu andjaks. Veeressursse peeti kaua looduse piiramatuks anniks, müüt haihtus pärast Teist maailmasõda koos uute teadmiste ja ühtlasi kalanduse dünaamilise arenguga. Selgeks sai tõsiasi, et veeressursid on küll taastuvad, kuid mitte lõpmatud ja vajavad selleks, et rahuldada maailma aina kasvava elanikkonna toiduvajadust ning tagada majanduslik ja sotsiaalne heaolu, mõistlikku korraldamist.1970ndate keskel laialt levinud majandusvööndite sisseviimine ja pärast mitmeid läbirääkimisi 1982. a vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) mereõiguse konventsioon kujundasid uued raamid mereressursside paremaks korraldamiseks. Ookeanide uus õiguslik re_iim kehtestas kaldariikide kalandusressursside korraldamise õigused ja kohustused majandusvööndites, kuhu on koondunud ligi 90% kogu maailma kalapüügist. Laiendatud rahvusliku jurisdiktsiooni kehtestamine oli vajalik, kuid siiski veel mitte piisav kalanduse efektiivseks korraldamiseks ja säästlikuks arendamiseks. Paljudel kaldariikidel pole senini kogemusi ega finants- ja füüsilisi ressursse, et saada oma majandusvööndites kala püüdes suuremat tulu.Viimastel aastatel on maailma kalandusest saanud toiduainetööstuse turust sõltuv dünaamiliselt arenev majandusharu. Et rahvusvahelisel turul nõudlus kala ja kalatoodete järele aina kasvab, on kaldariigid püüdnud oma võimalusi mööda investeerida moodsatesse kalapüügilaevadesse ja kalatöötlemistehastesse. 1980ndate lõpuks sai selgeks, et kalandusressursse ei jatku kalanduse ülikiire ja tihtipeale kontrollimatu arengu jatkudes ning et kalandust on vaja korraldada uutmoodi, pidades muu hulgas silmas ka kalavarude ja veekeskkonna kaitset. Järjest enam on pööratud tähelepanu avamere reguleerimata kalapüügile, kus mõningatel juhtudel on tegemist siirdekaladega, kes võivad paikneda nii sees- kui ka väljaspool majandusvööndeid.19. istungjärgul pani Kalanduskomitee (COFI) ette töötada välja uus, nn kohuseteadlik ja säästev kalanduskontseptsioon. Seejärel seadis Cancunis (Mehhiko) 1992. a toimunud Rahvusvaheline Kohuseteadliku Kalanduse Konverents FAOle ülesandeks valmistada ette neid küsimusi käsitlev rahvusvaheline koodeks. Selle konverentsi lõpptulemusena valminud Cancuni deklaratsioon osutus tähtsaks panuseks 1992. a ÜRO Keskkonna ja Arengu Konverentsi (UNCED), eriti aga selle Agenda 21 jaoks. Seejärel kutsuti kokku ÜRO vahelduva paiknevusega ja kaugele migreeruvaid kalavarusid käsitlev konverents, mida FAO tehniliselt toetas. 1993. aasta novembris võeti FAO konverentsi 27. istungjärgul vastu kalapüügilaevade poolt avamerel rahvusvahelise kaitse- ja korraldamismeetmete järgimisele kaasaaitamise kokkulepe.FAO juhtasutused soovitasid ülemaailmset kohuseteadliku kalanduse koodeksit, mis oleks vastavuses eelpool nimetatud aktidega ja sätestaks vabatahtlikkuse alusel kogu kalanduse kaitse-, korraldamis- ja arenguprintsiibid ning standardid. 31. oktoobril 1995. a FAO konverentsil ühehäälselt vastu võetud koodeks kinnistab vajalikud raamid riiklikeks ja riikide vahelisteks toiminguteks, tagamaks vee elusressursside säästlik kasutamine ja neid ümbritseva keskkonna kaitse.Vastavalt oma volitustele on FAO kohustatud abistama liikmesriike, eriti arengumaid kohuseteadliku kalanduse koodeksi ellurakendamisel, progressist ja edasisest tegevusest annab FAO aru ÜRO-le.